Articles by Jaanika Tohv

Kuidas klient värbajat arendab?

Mõni aeg tagasi oli meil käsil juhipositsiooni sihtotsing, mis esitas oma keerukuse tõttu parajalt väljakutseid ent lõpptulemuseks oli väga toredate inimeste leidmine. Ja mis veel toredam, igati sobivad ja motiveeritud kandidaadid just selle ettevõtte jaoks. See ei ole teema, millest täna kirjutada tahan ent samas sissejuhatuseks oluline eelinfo.

Reeglina palume kandidaatidel värbamisprotsessi raames ära täita ka testid – vaimse võimekuse skaala ning isiksuse küsimustiku (kasutame https://tripod.ee/ teste). Meie üllatuseks avaldas värbav tegevjuht soovi ka ise need testid ära täita. Oma soovi selgituseks lisas ta järgmist: “Ma tean, milline ma inimesena olen ja millised on minu võimed. Kui ma teen testid, siis saan ma läbi testitulemuste hinnata ka teisi inimesi ning mõelda, millises osas on nad minust erinevad. See info võimaldab mul hinnata, kas uuel juhil on olemas sellised isiksuseomadused, mis minul on tagasihoidlikud. Ma tean, millist inimest meie meeskonda juurde on vaja ja keda ma tööturult otsimas olen.”

Selle tegevjuhi soov end testida, tundub tagantjärele väga mõistlik. Ja see pani mind kui värbajat mõtlema – kas pakkuda seda võimalust edaspidi kõigile värbavatele juhtidele? Või siiski mitte? Kas kõik juhid on nii julged, et tunnistavad endale, et ma ei saa kõiges olla parim…

Olen oma kliendile väga tänulik, et ta küsis, mida tahtis ning pani mind, kui värbajat nägema oma töös uusi vaatenurki ning võimalusi.

Loe veel lisaks juhi mõjust meeskonna loomisel ja hoidmisel: https://www.talentmill.ee/et/juhi-moju-meeskonna-loomisel-ja-hoidmisel/

Hiiliv läbipõlemine – uus kutsehaigus meie tööelus?

Olen viimase paari aasta jooksul kokku puutunud mitmete inimeste läbipõlemisega. Läbipõlemise põhjuseks on enamasti liialt suur töökoormus või liialt ebamäärasest olukorrast tekkinud pikaajaline stress. Kuna olen ka ise aastate eest kogenud tööalast läbipõlemist, siis on mul olemas isiklik kogemus, mil viisil läbipõlemise pall nähtamatult veerema hakkab.  Tänu saadud kogemusele on mul täna olemas teadmised, millele oskan tähelepanu pöörata, et enda läbipõlemist ennetada. Sel põhjusel antud lugu jagada soovingi.

Läbipõlemine on hiiliv nähtus, mida on teadmatusest raske märgata. Sageli loodab inimene, et saab olukorras, kus töökoormus on üle pea kasvanud ning unehäired juba igaöised, siiski hakkama. Reeglina loodetakse, et olukord läheb paremaks ning midagi muutub iseenesest. Paraku see nii ei ole. Enamasti läheb olukord märkamatult halvemaks – keskendumisvõime väheneb või kaob; ärritus kasvab olukorras, kus varem suutsid rahu säilitada; miski ei paku enam rõõmu jne. Ja need on juba väga tõsised märguanded, millele tähelepanu pöörata.

Ma saan hakkama, ma olen tubli

Tihti ei ole meil julgust olla „mitte tubli“ inimene. Me ei taha tunnistada, et tegelikult ei saa ma enam hakkama ja ma olen päriselt hädas. Seega pingutame aina edasi. Ja ikka veel natuke, isegi kui märgid on juba nähtavad. Me ei näe kuskil võimalust mitte tubli olla ja mitte hakkama saada. Meile on ju õpetatud (vähemalt 40+ inimestele), et asjad tuleb ära teha, vaatamata sellele, kas mulle see meeldib või mitte. Tublid inimesed (võid lugeda ka tüdruk/poiss) teevad ju nii. Sageli ütleb läbipõlenud inimene endale, et ei saa puhkust võtta või töökoormust vähendada kuna on vaja kindel suurus sissetulekut teenida. Ma ei saa tööalaselt järeleandmisi teha. Ma pean pingutama, natuke veel.

Kui saabub karm reaalsus

Ühel hetkel saabub karm reaalsus. Mingi tõsisem tõbi või haigus niidab meid sõna otseses mõttes jalust. Meil ei ole enam võimalik pingutada, sest me ei suuda seda… ei füüsiliselt ega vaimselt. Keha ei saa enam hakkama sellega, mida meel/mõistus meil teha käsib. Meie keha ei valeta, mitte mingil hetkel. Paraku ei taheta või ei osata märgata oma keha poolt antavaid esimesi märke sõnumist – MA OLEN VÄSINUD! MA VAJAN PUHKUST! Selleks, et inimene enda keha ja vajadusi märkama hakkaks on vaja tõsist tagasilööki tervisele. Tark on see, kes sellest esimesest korrast õppust võtab. Paraku kõigil meil seda tarkust ei ole.

Kuidas hiilivat läbipõlemist märgata

  1. Märka esmalt iseennast. Kuidas sa ennast igapäevaselt tunned? Pane see kirja, siis on sul info must-valgelt silme ees ning enesepettuse oht väheneb. Jah, me oskame ennast hästi petta.
  2. Pane tähele, kas sulle hakkavad viirushaigused kuidagi kergemini külge? Kas nohu on sagenenud? See on juba märk sinu kehalt. Võta rohkem aega puhkamiseks ja taastumiseks.
  3. Leia üles enda rõõmuallikas (ükskõik kui väike see on) ja anna sellele rohkem tähelepanu – see toidab sinu hinge ja keha. See on väike samm sinu sisemise tasakaalu poole.

Pea meeles, et töö on üks osa sinu elust. Mitte kogu elu. Anna endast parim, et sinu elus oleks tasakaal – töö, pere ja sõprade kõrval võta teadlikult aega iseendale. See viimane on läbipõlemise korral elulise tähtsusega. Ole enda vastu kaastundlik ja sõbralik. Ja kui see tundub esmalt raske, siis mõtle, kuidas sa käituksid olukorras, kui sinu lähedaseim inimene oleks samas olukorras, kus sina täna. Mida sa talle ütleksid? Kuidas tuge pakuksid? Ole sama kaastundlik ka enda vastu.

Lõpetuseks. Võta enda jaoks aega! Kuula ennast ja sinu keha oskab selle eest tänulik olla.

Emotsionaalne vägivald töökohal – ühe inimese lugu

Kuulen aeg-ajalt inimestelt nende lugusid emotsionaalsest vägivallast ja lausa kiusamisest töökohal. Kuulan ja püüan mõista, miks inimesed lasevad endaga sel viisil käituda? Hiljuti jagas üks inimene minuga oma lugu emotsionaalsest vägivallast töökohal. Kuuldud lugu tekitas minus õõvastavaid tundeid. Olles seda lugu nüüd mõnda aega settinud, panen selle loo lühidalt ja ilma detailideta kirja. Lootuses, et kas või üks inimene seda lugedes tuge saab ning julgeb teha tööalaseid ja elumuutvaid otsuseid.

  • Emotsionaalne vägivald töökohal

Nimetan seda inimest, kes oma lugu minuga jagas, täna Malleks (nimi on muudetud). Malle töötas mõned aastad oma ametikohal ja juht oli tema tööga igati rahul. Malle on inimesena kolleegidest hooliv ja kui võimalus oli, aitas ka kolleege. Selline ta juba on. Tuli ette, et ka juht vajas tema abi ja nõu. Malle arvates käibki üksteise toetamine hea koostöö juurde. Probleem tekkis aga ootamatust kohast –  juht hakkas tunnetama alluvat endast targemana ja seega tundus Malle talle mingist hetkest rivaalina (võib tema juhi kohta ihaldada). Ilmselt puudus selles juhis küpsus ja usaldus enda vastu. Seda saan oma kogemuse põhjal oletada ent see pole selle kirjatüki teema. Mingist hetkest sai Malle aru, et juht otsib tema töös vigu (ka komavigu jms). Ja vigadest rääkis juht kõigi teiste kolleegide juuresolekul, mitte omavahel. Hiljem selgus, et selline käitumine on nimetatud juhile varasemast ajast juba omane. Neljasilmavestlust ei julge või ei taha ta pidada. Sel juhul tuleb suuta ju argumenteerida ja fakte teada, mis polnud paraku selle juhi tugev külg. Töölkäimine muutus Malle jaoks tõeliseks piinaks ning igahommikune tööleminek nõudis temalt tohutut pingutust. Kolleegid ei julgenud toetust pakkuda. Neid võis tabada ju Malle saatus. Hirm oli.

Kuidas Malle probleemi lahendama asus?

Malle hakkas veel rohkem tööd tegema, et juht siiski tema tööga rahul oleks. Ta nägi väga palju vaeva, et juhile meelejärgi olla. Selline Malle juba oli. Kui tekkib raske olukord, tuleb veel rohkem vaeva näha ja pingutada. Mis te arvate, kas see juht oli seetõttu Malle tööga rahul? Loomulikult mitte. Temal oli oma eesmärk – Malle asutusest „ välja süüa“ ja tema tegevus oli väga sihipärane. See oli tema juhtimise tööriist, kui seda nii nimetada saab. Rohkem tööriistasid polnud ta vaatamata pikale karjäärile samas asutuses suutnud omandada (Malle polnud ei esimene ega viimane, keda juht sel viisil kohtles). Malle lahkus töölt „omal soovil“ ja paraku läbipõlenuna. Tema eneseusk ja enesekindlus olid kahanenud nullini (juhi töö kandis vilja…) ning Malle oli sügavas stressis. Tervis halvenes.

Mida Malle sellest olukorrast õppis?

Loomulikult sai Malle sellest kogemusest oma õppetunni. Ent selle õppetunni hind oli väga kõrge – tema enda tervise halvenemine. Seda mõistis ta alles hiljem (õnneks mitte liiga hilja). Ta mõistis, et vaatamata pingutustele oma tööd aina paremini teha, ei olnud tal võimalik oma kunagise juhi käitumismustreid muuta. See on tolle inimese vastutus. Igas suhtes on alati vähemalt kaks inimest. Kui üks ei taha või ei oska koostööd teha, siis seda koostööd toimuda ei saa. Miks Malle antud olukorras nii käitus? Täna saab ta aru, et see oli tema sisseharjunud käitumismuster (kui temaga rahul ei olda) – tuleb olla veel tublim ja veel rohkem tööd teha. Tuleb väga palju pingutada. Täna on Malle oma lapsepõlvest sisseharjunud käitumismustrist ja uskumustest teadlik. See mõistmine annab võimaluse edaspidi sarnaseid olukordi oma elus märgata ning käituda uut moodi – ennast väärtustades ja oma tervist hoides. See on tema vastutus. Ta teab, et saab muuta ainult iseennast ja oma suhtumist. Selle mõistmiseni jõudmine on Mallele tagasi andnud tema elurõõmu ja enesekindluse – ta teab, et ta on väärt inimene igas ettevõttes.

Kuidas Sina end tööle minnes tunned?

Armas lugeja, kuidas Sina end tunned, kui oled alustamas järjekordset tööpäeva? Kas sarnaselt Mallele püüad iga päev veel tublim olla, et juhi/kolleegi sapisest märkusest pääseda? Või oled jõudnud arusaamisele, et oled väärtuslik töötaja/inimene ka siis, kui vahel eksid ning asjad ei tule nii välja kui planeeritud? Kas sa märkad oma tundeid, mis on seotud tööga ja kolleegidega?

Kokkuvõtteks ütlen, et emotsionaalse vägivallaga leppimine on tervisele kahjulik. Sinu tervisele, mitte sinu juhi ega kolleegi tervisele. Tean, vahel nõuab vastutuse võtmine ja enda eest seismine julgust. Loodan siiralt, et Sinul on julgust seista oma väärtuste ja heaolu eest ning teha valik rõõmupakkuva (töö)elu kasuks!

1234

Copyright © 2024 Talent Mill personaliotsing │ värbamine │ värbamine ja valik │kandidaatide hindamine │ rahvusvaheline värbamine. All rights reserved.