Hiiliv läbipõlemine – uus kutsehaigus meie tööelus?

Olen viimase paari aasta jooksul kokku puutunud mitmete inimeste läbipõlemisega. Läbipõlemise põhjuseks on enamasti liialt suur töökoormus või liialt ebamäärasest olukorrast tekkinud pikaajaline stress. Kuna olen ka ise aastate eest kogenud tööalast läbipõlemist, siis on mul olemas isiklik kogemus, mil viisil läbipõlemise pall nähtamatult veerema hakkab.  Tänu saadud kogemusele on mul täna olemas teadmised, millele oskan tähelepanu pöörata, et enda läbipõlemist ennetada. Sel põhjusel antud lugu jagada soovingi.

Läbipõlemine on hiiliv nähtus, mida on teadmatusest raske märgata. Sageli loodab inimene, et saab olukorras, kus töökoormus on üle pea kasvanud ning unehäired juba igaöised, siiski hakkama. Reeglina loodetakse, et olukord läheb paremaks ning midagi muutub iseenesest. Paraku see nii ei ole. Enamasti läheb olukord märkamatult halvemaks – keskendumisvõime väheneb või kaob; ärritus kasvab olukorras, kus varem suutsid rahu säilitada; miski ei paku enam rõõmu jne. Ja need on juba väga tõsised märguanded, millele tähelepanu pöörata.

Ma saan hakkama, ma olen tubli

Tihti ei ole meil julgust olla „mitte tubli“ inimene. Me ei taha tunnistada, et tegelikult ei saa ma enam hakkama ja ma olen päriselt hädas. Seega pingutame aina edasi. Ja ikka veel natuke, isegi kui märgid on juba nähtavad. Me ei näe kuskil võimalust mitte tubli olla ja mitte hakkama saada. Meile on ju õpetatud (vähemalt 40+ inimestele), et asjad tuleb ära teha, vaatamata sellele, kas mulle see meeldib või mitte. Tublid inimesed (võid lugeda ka tüdruk/poiss) teevad ju nii. Sageli ütleb läbipõlenud inimene endale, et ei saa puhkust võtta või töökoormust vähendada kuna on vaja kindel suurus sissetulekut teenida. Ma ei saa tööalaselt järeleandmisi teha. Ma pean pingutama, natuke veel.

Kui saabub karm reaalsus

Ühel hetkel saabub karm reaalsus. Mingi tõsisem tõbi või haigus niidab meid sõna otseses mõttes jalust. Meil ei ole enam võimalik pingutada, sest me ei suuda seda… ei füüsiliselt ega vaimselt. Keha ei saa enam hakkama sellega, mida meel/mõistus meil teha käsib. Meie keha ei valeta, mitte mingil hetkel. Paraku ei taheta või ei osata märgata oma keha poolt antavaid esimesi märke sõnumist – MA OLEN VÄSINUD! MA VAJAN PUHKUST! Selleks, et inimene enda keha ja vajadusi märkama hakkaks on vaja tõsist tagasilööki tervisele. Tark on see, kes sellest esimesest korrast õppust võtab. Paraku kõigil meil seda tarkust ei ole.

Kuidas hiilivat läbipõlemist märgata

  1. Märka esmalt iseennast. Kuidas sa ennast igapäevaselt tunned? Pane see kirja, siis on sul info must-valgelt silme ees ning enesepettuse oht väheneb. Jah, me oskame ennast hästi petta.
  2. Pane tähele, kas sulle hakkavad viirushaigused kuidagi kergemini külge? Kas nohu on sagenenud? See on juba märk sinu kehalt. Võta rohkem aega puhkamiseks ja taastumiseks.
  3. Leia üles enda rõõmuallikas (ükskõik kui väike see on) ja anna sellele rohkem tähelepanu – see toidab sinu hinge ja keha. See on väike samm sinu sisemise tasakaalu poole.

Pea meeles, et töö on üks osa sinu elust. Mitte kogu elu. Anna endast parim, et sinu elus oleks tasakaal – töö, pere ja sõprade kõrval võta teadlikult aega iseendale. See viimane on läbipõlemise korral elulise tähtsusega. Ole enda vastu kaastundlik ja sõbralik. Ja kui see tundub esmalt raske, siis mõtle, kuidas sa käituksid olukorras, kui sinu lähedaseim inimene oleks samas olukorras, kus sina täna. Mida sa talle ütleksid? Kuidas tuge pakuksid? Ole sama kaastundlik ka enda vastu.

Lõpetuseks. Võta enda jaoks aega! Kuula ennast ja sinu keha oskab selle eest tänulik olla.

Hirm – võimalus või takistus karjääriteel?

Palju on räägitud ja kirjutatud teemal, kuidas võiks või peaks oma karjääri planeerima. Millal on karjääri muutuseks õige aeg, millised sammud ette võtta ja millega peaks arvestama, kui oled oma tööelus olulist sammu astumas.

Oluliselt vähem on kirjutatud teemal, miks on sageli nii, et sisimas juba mõnda aega planeeritud muutuse sammu on raske ette võtta. Selles kirjatükis soovin teid, lugejaid, ärgitada mõtlema tagamaadele, mis võib olla see, mis takistab sind täna tegemast sammu, mis võib muuta sinu karjääri ja ehk koguni elu.

Kui oled mõelnud töökoha vahetusele või mõtisklenud, et tahaks oma elus muutust ette võtta, toomaks oma igapäevaellu rohkem rõõmu, siis on see lugu just sinule.

Võtan teemaks hirmu, mis kuulub paratamatult inimeseks olemise juurde ja mis on sageli meile suureks takistuseks valikute tegemisel. Hirm tuleb alati siis, kui oleme olukorras, millest me (veel) jagu või aru ei saa. Samm karjääris,

Aus hinnang vaimse tervise tagamisele töökohal

Vaimse ja füüsilise tervise tagamine nõuab vastutuse võtmist

Töötajate vaimse tervise teema saab iga päevaga järjest enam tähelepanu ja üha enam ettevõtteid on teema seadnud oma prioriteetsete teemade hulka. Üks asi on sõnum välja öelda, teine asi on reaalsed tegevused ja vastutajad paika panna. Olles 14 aastat personalivaldkonnas töötanud, tean, et tihti pannakse paberile mida iganes kuna seadus seda nõuab. Kui ettevõte tegeleb teemaga tulemust silmas pidamata ja arvestamata kaasnevate kuludega on see lihtsalt raha põletamine. Kuna teema on minule südamelähedane, kirjutasin Äripäeva arvamusloo, mille täisteksti saad lugeda allpool.

Tulemuse all pean siinkohal silmas töötaja head vaimset ja füüsilist tervist. Samuti teadlikku vastutuse võtmist nii töötaja enda kui tööandja poolt. Ainult juhul, kui mõlema poole vastutus on niiöelda kodus, saab rääkida tulemustest, mis mõlemale poolele rahuldust ja rõõmu pakub.